Kui inimesed kuulevad, et ma olen itaallane ja valisin Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti sihtriigiks Eesti, imestavad nad, kuidas saab vahetada pitsa- ja päikeseriigi jää ning kama vastu. Tihti tundub, et nad arvavad, et sattusin siia kogemata või oli see mu viimane valik. Pean alati rõhutama, et valisin selle riigi ise ja ma tõesti ei istunud vale lennuki peale.
Kui minult aga küsitakse, kas Eesti täitis mu ootused, on vastata palju raskem. Ausalt öeldes ei olnudki mul siia põhjamaale tulles ootusi. Kui sain teada, et elan järgmised 11 kuud Tallinnas, ei hakanud ma isegi internetist Eesti kultuuri kohta uurima. Tahtsin kohtuda Eestiga isiklikult ja avastada selle maa saladusi, kogedes neid kohapeal iga päev ilma piiravate eelarvamusteta.
Kindlasti olin ma valmis suureks muutuseks, kuid mul ei olnud tegelikult aimugi, millesse end seganud olin. Lahkumiseelsel koolitusel soovitati mul vaim valmis panna, kuna Eesti kultuur on minu kodumaa Itaalia omast täiesti erinev. Kinnitasin neile, et olen valmis, kuna ma ei pea end tüüpiliseks itaallaseks. Päike on mulle väga vastumeelne ja ma ei kannata kuuma temperatuuri. Ma ei ole eriti valjuhäälne ja saan täiesti vabalt hakkama ilma mitu kuud pitsat söömata. Mis mind siis ikka nii väga šokeerida saaks?
Kuhu kevad jäi?
Pärast 11 kuud Tallinnas elamist saan öelda, et õppisin Eestit, seda müstilist riiki, tõepoolest hästi tundma. See oli ka peamine põhjus, miks ma siia tulin. Üllatuslikult ja ootamatult sain aga teada, kui palju Itaaliat minu sees on. See võib kõlada veidralt, kuid külm talv ei häirinud mind üldse, ent ootamatu ja keeruline oli leppida kevade puudumisega.
Mul ei olnud midagi 20 külmakraadi või aprillis sadanud lume vastu. Ka 1. mail mütsi ja salliga grillimine oli igati talutav. Šokeeriv oli aga järsku pärast seda, ilma igasuguse vaheetapita, avastada end suvekleite
kandmas.
Itaalias tõuseb temperatuur kevadel aeglaselt kahe-kolme kuu jooksul ja lilledki puhkevad õide tasapisi. Pärast pikka ootusärevat aega saabub lõpuks suvi. Siin aga tundub, nagu hüppaks suvi järsku nurga tagant välja – ja kaob sama kiirelt, kui ilmus.
Veel hoiatati mind pikkade talveööde eest, kuid tegelikult ei olnud seegi minu jaoks suur probleem. Ka Itaalia talvel ma eeldan, et pärast tööpäeva vaba aega veetes on väljas juba pime. Kui pead tegema tööd kontoris, ei saa arugi, kas päike loojub kell 15.30 või 18.30. Minu keha ajasid segadusse hoopis ekstreemselt lühikesed suveööd, kuigi ootasin neid ja seda kogemust terve aasta.
Minu jaoks oli väga imelik ja ebaloomulik, kui läksin randa päikeseloojangut vaatama ning jõudsin koju alles keskööl. Samamoodi tundus veider, et peole mindi päris vara, kuid baarist lahkuti alles siis, kui esimesed valguskiired juba taevast piilusid. Mõnikord oleks mul valgete ööde tõttu isegi õhtusöök vahele jäänud, kuna kell 21.30 oli päike veel nii kõrgel, et mulle ei tulnud meeldegi, et peaksin poodi kiirustama, enne kui see suletakse.
Ootus vaikuses
Kui rääkida inimestevahelisest suhtlusest, oli mu kultuurišokk isegi suurem. Muidugi teadsin, et pean kokku puutuma kinnisemate inimestega, kellele kallistused ei meeldi ilmselt nii palju kui meile, itaallastele, kuid ma ei oodanud veidraid pilke, kui ma lifti sisenedes või majatreppidel liikudes võõraid teretan. See on Itaalias täiesti tavaline ja oodatud käitumine.
Vabatahtliku töö kestel sain anda ka itaalia keele tunde. Esimestel nädalatel olin väga ärevil, kuna minu õpilased saabusid klassi umbes 15 minutit enne tunni algust. Mul oli tunne, et peaksin neid kuidagi lõbustama ja nendega lobisema, kuigi teadsin, et eestlastele see ei meeldi. Mulle ei tulnud pähegi, et nende jaoks on täiesti normaalne vaikuses istudes tundi oodata. Minu jaoks olid – ja on ikka veel – need 15 minutit täiesti väljakannatamatud ja ma tundsin, et peaksin seda aega kuidagi sisustama.
Parim kogemus, mille oma vabatahtliku teenistuse perioodi jooksul saanud olen, on selliste igapäevaste väikeste kultuurierinevuste kogemine. Muidugi on noortekeskuses töötamine andnud mulle ka reaalse töökogemuse, mida ma poleks Itaalias saanud. Olgem ausad, ma isegi ei tea, kas meil Itaalias sarnaseid avatud noortekeskusi üldse on. Kuid jah, kõige väärtuslikumad elu õppetunnid ja enese arendamiseks vajaliku kogemuse sain väljaspool tööaega.
Kui minult vahetusperioodi alguses küsiti, kust ma pärit olen, vastasin alati, et olen pärit Itaaliast, kuid ma ei tunne end päris itaallasena, kuna minu suurim unistus on alati olnud reisimine, välismaale kolimine, uute kultuuridega tutvumine ja võõrkeelte õppimine. Need kõik on sellised asjad, millest nn tüüpilised itaallased pole väga huvitatud, kuna nad on tavaliselt väga oma riigis ja perekonnas kinni.
Pärast 11 kuud Eestis elamist võin öelda, et avastasin enda jaoks erakordse riigi, millel on vapustav kultuur ja millele on minu südames alati eriline koht. Samuti õppisin aga tundma ja hindama omaenda Itaalia kultuuri ning avastasin asju, millest ma isegi teadlik ei olnud. Teise Euroopa otsa lendamine laiendas kindlasti mu silmaringi, kuid samuti sain teadlikuks oma juurtest, mis mind mu isamaaga ühendavad.
