Grete Gross (23) on noor tsirkuseartist, kes lisaks kirevale karjäärile etenduskunstide vallas on olnud ka noorsootöötaja – alles mõnda aega tagasi töötas Grete Tallinnas kesklinna noortekeskuses, kus tema juhendamisel said alguse mitmed tsirkusest inspireeritud liikumistreeningud ja improvisatsioonitunnid. Grete usub, et tähtis on proovida, otsida, katsetada ja mis kõige tähtsam – unistada. Pilvel kiikumine võib olla iga inimese kutsumuseks, olgu see siis sünonüüm soovunelmatele või tähendades pilvel kiikumist sõna otseses mõttes – kõige olulisem on hoida selge siht unistustel.
Grete sooloetendus “Ahelad” nomineeriti tänavu ka Eesti teatri aastaauhinnale etenduskunsti ühisauhinna kategoorias. 2015. aastal esines Grete nii sooloetendusega “Ahelad” kui ka tsirkusegrupp Magoga koostöös Tallinna noortenädalal Kultuurikatlas.
Intervjuus räägib Grete oma valikutest, väljakutsetest ja katsumustest elus, mis on teinud temast enesekindlama ning õnnelikuma inimese.
Tsirkusele mõeldes tulevad esmalt silme ette trikitavad ja žongleerivad klounid ning tuld neelavad akrobaadid. See, mida aga sina teed, erineb enamike ettekujutustes traditsioonilisest tsirkusest. Kuidas sa seda tsirkusežanrit tutvustaksid, milles sa tegutsed?
Korrektne nimetus žanrile, millega mina tegelen, oleks kaasaegne tsirkus. See žanr sai alguse 1970ndatel aastatel Prantsusmaal. Kaasaegses tsirkuses ei ole enam kõige olulisem trikk kui selline, vaid pigem sõnum. Oluline on kooslus näitlemisest, füüsilisest teatrist ja liikumisest – nii üksi kui ka oma vahendiga, ning kindlasti on tähtis muusika kasutus. Tänapäeval on piirjooned füüsiliste kunstivormide vahel üsna hägusaks muutunud – üsna raske on eristada kaasaegset tantsu, füüsilist teatrit ning tsirkust.
Tsirkusel on ka väga palju erinevaid vorme. Tihtipeale öeldakse, et kaasaegse tsirkuse puhul on etenduses kindel sõnum ja trikk ei olegi nii tähtis, kuid samas tuleb ette abstraktseid lavastusi ning ka selliseid, kus just tehniline tase on keskpunktis.
Traditsioonilises tsirkuses ei ole aga olnud täispikkasid, 30–120-minutilisi etendusi, millel on läbiv punane joon. Ei esitata mitte numbreid numbrite järel, vaid antakse seotud ja terviklik etendus.
Kindel on ka see, et kaasaegses tsirkuses loomi ei ole, kuid samalaadselt teatrietendustele võib kass mängida kassi, mitte aga läbi rõnga hüpata. Siiski on erialasid, nagu žongleerimine, akrobaatika ja klounaad, mis on jäänud samaks ka tänapäeval. Traditsiooniline kook-näkku-klounaad on asendunud pigem peenekoelise ja kaasakiskuva komöödiaga. Žonglöör ei võta järjest rohkem palle juurde, vaid ta jutustab oma liigutustega loo, kus publiku kaasatus on teistlaadne.
Mina nimetan end siiski tsirkuseartistiks – ma teen tsirkust. Ma ei taha toonitada, et see on kaasaegne, ma ei taha õigustada ka seda, et see on kunst, ega ka varjuda muude kattesõnade taha.
Grete etenduses “InTime” Tallinna noortenädalal 2015. Foto Harry Tiits
Nägin Sind esinemas 2015. aasta novembris toimunud TEDx konverentsil Tartus, kus tegid väga mõjusa etteaste. Oled inimene, kes on oma erialale pühendunud ja sul on rääkida oma lugu. Kas Sinu etendusi võib nimetada ka teatavat laadi sotsiaalse teatri vormiks? Millist sõnumit soovid tsirkusega edasi anda?
Asju võib nimetada mitut moodi ja nagu ma ütlesin, on tänapäeval need tähendused ja piirid üsnagi hägusad. Ma pole ise kunagi väljendit „sotsiaalne teater“ kasutanud, kuid nõustun, et minu jaoks on alati tähtis edasiantav sõnum – kas või lihtsalt see, et vaataja saalist õnnelikuma tundega lahkuks. Minu jaoks on tsirkus keel – see on vahend millegi olulise edasiandmiseks. Mulle meeldib tsirkust siduda erinevate aladega, ma ei taha piirduda sellega, et see on minu ala ja trikk – ei, minu jaoks on väga oluline muusika, suhe vahendiga, erinevate distsipliinide nagu luule ja visuaalkunsti kaasamine.
Mul ei ole ka ühte kindlat peateemat või sõnumit, pigem on see vastavalt ajale ja loomeprotsessile kujunev tahe – tunne millestki, mis vajab väljendamist.
Näiteks, etendus „Ahelad”, millest üht stseeni ka viimati TEDx konverentsil Tartus esitasin, sai alguse katsetusest Lahti Tsirkusekoolis, Soomes. Tookord paluti meil klassile esitamiseks ette valmistada midagi, mida me veel kunagi proovinud ei olnud. Mind oli pikalt paelunud idee luule ja värvide sidumisest. Nii kirjutasin ma end tühjaks oma mõtetest, millest läbivateks olid eneseotsingud ja enda koha leidmine. Minu jaoks oli oluline mõistmine, et laskmaks teistel end armastada, pean ma esmalt õppima armastama iseennast just sellisena nagu ma olen. Enda seesmist tõelist ilu ei tasu liiga sügavale peita. Tookord jagasin ma oma maailma ja mõtteid inimestega, kes minu pereks olid kujunenud. Pärast seda mõistsin, et soovin seda emotsiooni, mis mu esituse ajal tekkis, jagada ka laiema publikuga.
Ajal, mil inimesed muutuvad aina enam Facebooki profiilideks ja lühisõnumiteks, varjame me enda ja teiste eest oma sisemust, hirme ja soove. Me tahtsime selle tõeluse taas välja kiskuda ja esile tuua.
Teise näitena võiksin tuua tsirkusegrupiga Mago loodud etenduse “InTime”, mida ka 2015. aasta oktoobris Tallinna noortenädalal Kultuurikatlas esitasime. Selle etenduse puhul oli meie jaoks oluline minna üle oma piiride, rääkida sellest, mida me varjame oma igapäevamaskide taga. Ajal, mil inimesed muutuvad aina enam Facebooki profiilideks ja lühisõnumiteks, varjame me enda ja teiste eest oma sisemust, hirme ja soove. Me tahtsime selle tõeluse taas välja kiskuda ja esile tuua.
Leidsin sinu kohta internetist nii mõnegi artikli ja loo, kus sind on tutvustatud kui elukutselist pilvekiikujat. Tean, et oled hiljuti töötanud ka noorsootöö erialal. Kuidas sa ennast ise professionaalselt tutvustaksid? Kes sa oled?
Minu korrektne ametinimetus on professionaalne tsirkuseartist, spetsialiseerunud õhuakrobaatika pilvekiige erialale Koulutuskeskus Salpause Tsirkuseartisti väljaõppes Soomes.
Samas ei sea ma enda jaoks piiranguid – ma olen innukas õppija ja enesearendaja. Ma leian, et minu õpingud artistina ei lõppenud koos kooli lõpetamisega 2015. aasta kevadel. Pigem need alles algasid. Mul on olemas põhilised vahendid ja teadmised, kuidas edasi minna, aga suuna valin ma ise.
Minu jaoks on ehk suurem küsimus kui “kes?” hoopis “milline?”. Ükskõik, missuguse sildi ma valin, käib selle juurde küsimus “milline?”. Loomealadel, kus on niivõrd palju isemoodi luuletajaid, näitlejaid, kunstnikke jt artiste, oleks patt üksnes selle ühe nimetusega piirduda. Ma tean, et mul on kindel soov olla laval, esineda, kuid mitte selleks, et ennast esitleda, vaid selleks, et midagi tõelist jagada ja pakkuda. Ma olen jagav artist.
Olen tegutsenud ka Tallinnas kesklinna noortekeskuses noorsootöötajana, kuid ka seda tehes ei saanud ma üle ega ümber tsirkusest ning teistest kirgedest. Algatasin noortekeskuses iganädalaste töötubade korraldamise, mis tutvustavad noortele erinevaid treeninguid – nende raames toimusid nii improvisatsiooni töötoad kui ka capoeira ja breiktantsu tunnid.
Ka artistina ei taha ma piirduda üksnes oma kindla erialaga – katsetan pidevalt erinevaid liikumisviise. Kehaga töötamine paelub mind ning seetõttu soovin ma ka noortele pakkuda võimalust järele proovida erinevaid liikumisviise.
Kuidas Sa noorsootöö eriala enda jaoks leidsid? Räägi sellest lähemalt.
Noorsootöö juurde sattusin tegelikult üsna juhuslikult. Ma olin varasemalt käinud Kesklinna noortekeskuses noortele teatri- ning klounitunde andmas ning etendust kokku panemas. Sellel ajal sain rohkem tuttavaks nende tegevustega, ka mu õde on seal juba mõnda aega tööl olnud ja mind toimuvaga kursis hoidnud. Ühel hetkel vajasid nad abikäsi ja mul sattus samale ajale etenduste mõttes vaiksem periood – nii asusingi noortekeskusesse tööle. Tegemist oli väga põneva kogemusega, eriti nautisin ma võimalust lisada noortekeskuse tegevustesse just seda, mida mina oskan, tean või millest huvitun. Iga isemoodi inimene rikastab sellist keskkonda. Paraku ma pikaks ajaks ma sinna tööle jääda ei saanud – peagi olid ees ootamas uued projektid ning etendused, kuid need paar kuud olid äärmiselt vahvad.
Tsirkusegrupi Mago etendus “InTime”. Fotol (vasakult) Grete Gross, Amandine Doat ja Otto Tammivaara. Foto Harry Tiits
Miks Sa just tsirkusekooli läksid? Millise keskkooli Sa lõpetasid ja mis mõtted sul tollal edaspidiste õpingute osas olid?
Kindel soov tsirkusekooli minna tekkis enne üheteistkümnendat klassi. Ma olin 9-aastasest peale treeninud tsirkusestuudios Folie, palju esinenud ja mööda Euroopa tsirkusefestivale seigelnud. See oli tohutult lõbus ja põnev, täiesti loomulik osa mu elust, kuid senimaani pidasin ma seda siiski hobiks, mida oma ülikooliõpingute kõrvalt jätkata. Tol suvel aga esinesime Saksamaal, Sylti saarel koos Prantsuse Lido Tsirkusekooli õpilastega, ja just nendega töötamine pani mind mõistma, milline maailm mulle tsirkuseartistina avaneda võiks. Kui ma gümnaasiumi lõpuklassis olles Soomes, Lahti Tsirkusekoolis, treeningnädalal käisin, tundsin ära ka selle, et just see kool, see koht ja need õpetajad on minu jaoks õiged. Kevadel tegin sisseastumiskatsed ja pärast seda läksid kolm aastat õpinguid väga kiirelt.
Keskkoolihariduse omandasin Õismäe Gümnaasiumis. Kooli ajal paelus mind väga kirjandus, kuid pea lõikas mul ka muudes ainetes hästi, lõpetasin kuldmedaliga ja õpetajate ootused minu eriala valikule olid suured. Gümnaasiumis puudusin tsirkuse tõttu koolist üsna tihti ja kuigi mitmed õpetajad lootsid, et ma veel millegi tõsisema kallale asun, mõistsid jälle teised, et olen oma tõelise kutsumuse leidnud. Mu perekonnas on olnud palju arste ja õpetajaid, seega ka need erialad olid pere lootusteks. Alguses oli ikka perel veidi raske sellist otsust mõista, ikka kommenteeriti, et: “Ehk siis lähed tsirkusekooli järel ikka ülikooli kah”, aga kui lõpuks katsete aeg kätte jõudis, toetasid nad mind väga.
Praeguseks usun, et mu pere ja ka õpetajad mõistavad, et tegin õige valiku. Mu pere on igal sammul mulle toeks olnud ja palju aidanud. Nad on minu suured fännid – käivad igal võimalusel esinemisi vaatamas ning usuvad mu loomingu olulisusesse.
Hetkel ei plaani ma järgmist kooli ette võtta. Põnevaid tsirkusekoole on üle maailma küllaga, kuid pigem soovin ma läbi elu erinevate õppetundide areneda. Koolis on hea ja turvaline ja kindlasti tohutult arendav, aga ühel hetkel peab ikka selle päris asjaga pihta hakkama.
Ma ei välista, et ühel hetkel õpinguid jätkan, juba praegu paelub mind etenduste lavastamine, tsirkuse areng teksti kasutuses ja tsirkuse kriitika. Samas võib juhtuda, et valin hoopis midagi muud kui tsirkuse, aga praegusel hetkel on mu põhisooviks siiski artistina tegutseda.
Ma ütleks, et see on magusmõru armastus, tihtipeale tuleb ette ka pettumusi ja tagasilööke, aga ma ei saa kuidagi jätta tegemata seda, mida ma pean – seesmine põlemine ja kirg on niivõrd suured.
Oled Sa oma valikutega elus rahul? Millised unistused Sul on ja mida pead oma elu kutsumuseks?
Jah, ma olen oma valikutega rahul. Kindlasti ei ole see sugugi lihtne tee olnud, eriti Eestis n-ö pioneerina tegutsedes, kuid mus on tohutu usk sellesse, mida ma teen. Minu jaoks on oluline mitte kahetseda, mitte jääda tagantjärele heietama valikute üle, mida ma ei teinud. Muidugi, ma olen juba kõvasti vastu näppe saanud ja alustava vabakutselise artistina mõistnud neid valusid, millest kogenumad artistid kõnelenud on.
Ma ütleks, et see on magusmõru armastus, tihtipeale tuleb ette ka pettumusi ja tagasilööke, aga ma ei saa kuidagi jätta tegemata seda, mida ma pean – seesmine põlemine ja kirg on niivõrd suured.
Ma unistan elu erinevaid tahke korralikult tundma õppida, rännata, kogeda, areneda. Mul on terve nimekiri riikidest kõigil kontinentidel, kus soovin osa oma elust veeta, et õppida igale kultuurile omapärasel viisi olla, suhelda, liikuda, jagada. Mul on võimalus ja vahendid pääseda inimesteni, jagada midagi olulist. Selleks pean ma teadma, mida ja kuidas seda kõike edasi anda.
Lisaks unistan ma sellest, et ma saaksin Eestis luua tsirkust ja näha tsirkust igapäevaselt, just kõrgel tasemel. Ma unistan sellest, et Eesti teatripublik mõistaks, et tsirkuseetendusest võib saada samalaadse emotsiooni ja kogemuse kui teatrist.
Ma unistan sellest, et ma ei peaks kaitsma või õigustama sõna tsirkus ega häbenema seda. Vastupidi – ma soovin, et selle tähendust mõistetaks, hinnataks ja igatsetaks. Siis ei peaks need vähesed kodumaa artistid välismaale pagema, kui, siis vaid väheseks ajaks, et siis jälle tagasi tulla.
Kuid ma pean ütlema, et unistused ei ole minu jaoks kunagi midagi kauget olnud – ma unistan küll suurelt, kuid ma ka planeerin ja tegutsen. Kunagi oli tsirkusekoolis õppimine kauge unistus, kangal värvide katsetamine tuleviku salajane soov… Aga nüüd jääb see juba seljataha ja ma tegutsen järgmiste unistuste kallal, mis nüüdseks on reaalseks ja käegakatsutavaks saanud.
Kui sa küsid, mis on mu elu kutsumus, siis ma ei saa sulle lühidalt vastata. Ma ei ütle, et see oleks elu lõpuni pilvel kiikuda või et see oleks ainult tsirkus. Pigem on see alati end kuulata ja siht oma unistustel hoida, kuidas iganes need ka ei muutuks.
Ma julgen endalt küsida, mida ma tegelikult tahan ja pürgin selle tahte poole. Praegusel hetkel on see etenduste loomine, esitamine, rändamine ja õppimine. Ning kindlasti jagamine – ma usun, et mul on palju jagada ning õppida, ning selleks on see maailm üks võrratu paik.
