Hanna-Lysa on 19-aastane Tallinnast pärit ja tänavu kevadel keskkooli lõpetanud noor, kes kirjutab, teeb palju vabatahtlikku tööd ning reisib. Alljärgnevalt saab lugeda tema reisikirja, kus ta kirjeldab siiralt ja avatult, milliseid katsumusi ning kogemusi pakub elu teisel pool maakera.
Olen täiesti teadlik, kui suur on iga inimese unistus reisida maailmas, näha erinevaid kultuure, teenida rohkem raha ning elada linnas, mis on potsatatud otse troopilisse kliimasse, sest kellele ei meeldiks palmid ja ookean. Eestlane on ideaalne näide sellisest inimesest, kuigi ma paneks julgelt iga idaeurooplase sellesse gruppi, kuna just neid olen siin olles enam kohanud. Kõle kevad, sügis, talv ja kesine suvi panevad iga unistaja sügelema ning soovid kalduvad soojade maade, lõputute randade ja kõrgemate palkade poole.
Unistuses on inimesed vaieldamatult õnnelikumad, elavad täisväärtuslikumat elu ning kõik on just nagu filmis. Austraalia on voolitud täpselt sellise unistaja jaoks. Või vähemalt nii ma arvasin. Ma polnud rahul sellega, mis mind kodumaal ümbritses ning olin väsinud nördinud nägudest Tallinna linnatänavatel. Ainus koht, kus leidsin rõõmsaid ja naeratavaid inimesi, oli Kalamaja, kuid
see koht jäi minu jaoks paraku väikeseks. Seega ma teadsin, et pean ära minema, pean leidma koha, kus tunnen end kodus, sest ometi Eestis ma seda ei tundnud.
Elumuutev otsus
Kui aus olla, siis Austraaliasse kolimise plaan ei olnud mingi pikaajaline unistus. Algne plaan oli kolida Horvaatiasse või Itaaliasse, mõtteis uitas ka Lõuna-Prantsusmaa, kõigi lemmik Inglismaa, kuid ka Iirimaa, kus olin varem juba elanud. Nende kõigi juures on ühine see, et tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega. Minu jaoks mängis see rolli, kuna tahtsin näha, kuidas täiesti teisest
ühiskonnast saabunud noor saab hakkama võõral kontinendil, teiste seadustega, ühiskonnaga, moraalide, erinevustega ning kus olla eurooplane ei anna sulle mingeid privileege.
Kuidas ma jõudsin Austraalia otsuseni, on omaette naljakas seik: tegin ühel reedel juhutööd kohvikus Manna La Roosa ning sealne baarmen rääkis, et oli elanud Austraalias ja nii ma otsustasingi, täpselt nii lihtsalt. Järgmisel päeval vaatasin lennupileteid ja viisahindu, lugesin artikleid ja küsisin palju Austraalias käinud inimestelt, kuni lõpuks kaks nädalat hiljem võtsin oma ülikoolifondi
rahad ning ostsin viisa ja lennupiletid. Mõtteis oli Sydney – endas maailmaimet hoidev metropol, miljonite inimestega ning võrratute randadega, piirideta võimalustega!
Elu kodust kaugel
Veetsin veidi üle kahe nädala Inglismaal oma n-ö puhverreisil ning valmistasin end ette elu suurimaks seikluseks. Mõtlesin juba ette, kuidas räägin seda seika oma lastele ja lastelastele. Aeg ainult lendas ja nii ma astusingi 26. septembril Londonis lennukile ning suund Sydney poole algas. Pärast 30-tunnist lendamist, lennujaamades ootamist, tohutult palju nutmist, ärevust, üksildust ja lõputult kahetsemist, jõudsin ma kohale. Tempel löödi passi ja seisin lennujaama ees, linnud laulsid, päike kõrvetas, õhk oli krõbe ning pungil troopiliste lillede aroome, palmid sirgusid sinisesse taevasse – kõik mu hirmud olid läinud. Ma olin kohale jõudnud. Olin nii palju pisaraid valanud, lennukitoit pani igatsema ema roogasid, pered lastega pandi mind igatsema oma väikevenda, igatsesin oma Lasnamäe korteri lõhna, rohelist ühistransporti, isegi nördinud nägusid Tallinna linna tänavatel. Ent sinna jõudes kõik need igatsused hajusid laiali, nagu oleksin viibinud mentaalses udus kogu 30 tundi ja Austraalia päike lihtsalt sai sellest lahti. Kahjuks mitte kauaks.
Eeldan, et paljud inimesed ei kujuta ette, kuidas on jätta kogu oma elu maha ning lihtsalt minna. Isiklikult arvan, et mulle öeldi “sa oled nii noor, tee, mis tahad” piisavalt palju, et ma lihtsalt läksingi. Sõprade pärast polnud tol momendil ega ka praegu vaja muretseda, kuna peale gümnaasiumi lõpetamist taipasin, et kõikidel sõpradel olid ülikoolid, kutsekoolid või reisiplaanid valmis ning otseselt ei jätnud ma kedagi kodumaale. Kaks-kolm lähedast sõpra ning perekond, kuid mitte kordagi pole ma tundnud, et oleksin kellegi hüljanud. Täiesti ausaks jäädes, siis tunnen end Sydneys elades täpselt sama üksikuna, nagu tundsin end Tallinnas.
Oma turvaline paik keset metropoli
Jõudsin omadega esimesse ulualusesse ja tegin end tuttavaks mind majutanud lätlasega. Selle võõra inimese diivan oli nüüd minu turvaruum või hoopiski turvadiivan. Igatahes, see väike diivanike oli minu pelgupaik kõige muu eest. Ei teadnud küll otseselt, mis kõik see muu seal ukse taga oli, aga teadsin, et pean minema ja avastama. Esimestel päevadel ei olnudki nii üksik olla, kuna ajavahe hoidis mu aju pidevalt unerežiimis, seega stress oli harv nähtus sel algaval nädalal. Ent kui ajavahega ära harjusin, hakkasid kohale jõudma igasugu tõsiasjad: kontol on 300 eurot, pean leidma kodu ja töökoha, pangaasjad korda ajama, linna tundma õppima ning endale sotsiaalset elu ehitama hakkama. Pidin liituma uue ühiskonnaga ja kohanema. See kõik tuli raskemini, kui julgeksin ilmselt oma emalegi tunnistada.
Kartsin tohutult Sydney kesklinna ja seal sirguvaid pilvelõhkujaid, miljoneid inimesi, uusi trende ning vasakul poolel käimist. Mul võttis nädal aega, enne kui kui julgesin omapead kesklinna minna. See oli esimene päev melu keskel ja ka päev, mil sain endale töökoha maailmakuulsas Sydney ooperimajas asuvas restoranbaaris. Järgmisel päeval läksin proovima ning kaks tundi hiljem olin palgatud. Algselt arvasin, et saan saali ettekandjaks, ent kui ütlesin, et mul on baaris kogemust, siis omanik tahtis vist mu oskusi katsetada, kuna tema jaoks tundus naljakas, et 19-aastane suudab vaadiõlut valada ning viinakokteile segada – olen ometi ju eestlane. Igatahes olen nüüdseks seal töötanud veidi üle kuu ja saanud vaid positiivset tagasisidet.
Uued kogemused ja tulevik
Olen väga õnnelik, et tulin siia ja saan nii noorelt endale kogemusi sellises üsnagi võõras olukorras. Reaalsuses olen ma ka väga üksik. Jah, olen tutvunud paljude, paljude inimestega, aga enamik ei soovi end siduda reisijatega, sest me oleme siin ajutised. Pole väga mõtet luua tugevaid sõprussuhteid või leida kallimat, kuna ma lahkun siit linnast järgmise aasta märtsis. See on juba nelja kuu pärast ning see aeg saab kiirelt mööda.
Saan praegusest kogemusest öelda, et muru on alati rohelisem teisel pool. Ent õnneks pole ma nõrk, ma ei karda olla üksinda ja saan väga hästi hakkama. Tore on, kui keegi on kõrval ja aitab, aga maailma olen otsustanud ma siiski omaette käsile võtta ja koju ma ilmselt veel niipea ei maabu. Plaanis on veel Uus-Meremaa, Aasia, Kanada ja Lõuna- Ameerika, seega paar aastat läheb veel aega, kuniks lõpuks tagasi jõuan.
