«Tütarlapsel peavad olema õlad kaetud, sest kui matemaatikatunnis välgub paljas õlg, siis ei suuda noormehed matemaatikale keskenduda. Sama käib ka aktuseriietuse kohta!»
Just sellised laused kõlasid Tallinna Reaalkooli lõpuaktuse infotunnis, kus räägiti riietusest ja reeglitest, mis kehtivad ainult tütarlastele.
Olin väga hämmeldunud, kui öeldi, et aktusel peab õlgu ja isegi rangluid katma. Miks peaksin mina katma kinni oma õlad kellegi teise pärast? Tundub, nagu arvatakse, et noormehed ei suuda ennast kontrollida ja neiud on nende jaoks vaid seksuaalsed märklauad. Nagu oleks tüdrukute kohus oma tagasihoidliku riietusega kindlustada, et noormeestel ei tekiks kõrvalisi mõtteid, mitte poiste kohustus oma mõtteid, tundeid ja tegusid kontrollida.
Tüdrukutele tuletatakse pidevalt meelde, kuidas nad peaksid välja nägema, ja kui midagi on erinev, siis on see kohe liiga tähelepanu äratav. Mõnel pool saadetakse tüdrukuid koolist koju seetõttu, et neil on kas õpetaja arust liiga lühike seelik või liiga paljastav pluus. Inglismaal keelas ühe kooli direktor tüdrukutel seelikute kandmise, sest see pidavat poistel tähelepanu õppimiselt kõrvale tõmbama ja õpetajatel õpetamist segama. USA-s kõrvaldati üks tüdruk ajutiselt tundidest, sest ta seelik oli liiga lühike – ulatudes vaid kolm sentimeetrit ülevalpoole põlve. Mind on saadetud koju liiga värvilise pluusi tõttu. Poistel seevastu on lubatud koolis käia seksuaalse alatooniga riietega, näiteks kanda poolalasti naise pildiga särki. Kui poisid kannavad lühikesi pükse või varrukateta särke, siis see on normaalne.
Erinevaid riietumisreegleid on märgata ka mujal kui ainult koolis. Näiteks eeldatakse, et palaval suvepäeval peaksid kombekalt katma, kuid on normaalne, et mehed käivad ringi palja ülakehaga.
Selline kaksikmoraal ei kehti ainult riietusele. Märkasin Võru gümnaasiumis noorte meedialaagris osaledes, et sealsed tualettruumid olid segatualetid või ainult meeste omad. See on väga uus kool, st peaks olema tänapäevane ja modernne hoone. Tüdrukuidki on seal koolis rohkem. Tekib paratamatult küsimus, kas kool eeldab, et tüdrukud ei taha eraldi tualetti ja privaatsust? Poisid saavad käia tualetis nii, et tüdrukuid pole, kuid vastupidi mitte.
Sarnaseid asju on märgata veel mujalgi koolielus. Tüdrukud peaksid õppima näiteks ainult viitele, kuid poistele antakse andeks, kui tunnistusel on ka kolmed. Minultki küsiti 7. klassi sisseastumisvestlusel, et miks on mul tunnistusel üks kolm. Ainult üks! Ja sellele järgnes hämming, et saaks veel aru, kui poisil oleks nii, kuid tüdruku tunnistuselt ei peaks kolmesid küll leidma.
Mind häirib, kui poisid lärmavad ja karjuvad tunnis ja nendega ei pahandata kuigi palju. See-eest kui tüdruk natukenegi oma häält tõstab, siis tähendab see automaatselt vastu haukumist ja kooli kodukorrale mitte allumist. Ma näen tihti koolis väikeste poiste kaklusi, mille kohta nenditakse, et nad on ju poisid ning sinna pole midagi parata. Olen näinud ka tüdrukute kaklusi, kuid vaatamata sellele, et need on vaiksemad, viiakse nad siiski kohe õppealajuhataja probleemide lahendamine pole ometi ju tüdrukutele sobilik käitumine.
Illustratsioon Anette Remmelg
Naistele valimisõiguse saamine on igas riigis olnud tähtis sündmus ja teel. Eestis said naised alles 1915. hakata ülikoolis käima. Neli aastat hiljem said nad valimisõiguse. Aeg on edasi läinud, kuid hoolimata sellest, et meil on praegu ülikoolides rohkem naisi kui mehi, saavad nad tööturule sisenedes meestega samaväärset tööd tehes 30% vähem palka. Lisaks eitavad paljud mehed ja isegi naised, et palgalõhe üldse eksisteerib!
Naiste tööd ei väärtustata – lasteaia- ja kooliõpetajad tegelevad kõige väärtuslikumaga, kes meil on, lastega, aga selle eest ei saa nad elamisväärset palka. Enamik koolidirektoritest on mehed, õpetajad naised. Kodus teevad harilikult süüa naised – ja tavaliselt väga hästi –, aga restoranide peakokad on valdavalt mehed. Elanikkonnast pooled on naised, aga valitsuses on neid hetkel ainult 13%. Suur osa naistest käib tööl, kuid väga paljud neist teevad lisaks veel lõviosa kodutöödest. Õnneks on see suund muutumas – tänapäeva noored pered jagavad omavahel kodutöid palju rohkem, kui nende vanemad seda tegid.
Kaksikmoraal valitseb isegi suhtumises seksuaalkuritöö ohvritesse. Nii kinnitab kõrge politseiametnik avalikult, et vägistamise ohvrid on ise selles süüdi: sest nad kandsid ebasobivat riietust, olid alkoholi pruukinud ja käisid ülepea sellises kohas, kus poleks pidanud – õhtul hilja pimedal tänaval. 2014. aastal avaldatud uuringu järgi peavad ligi pooled elanikest naissoost seksuaalvägivalla ohvrit juhtunus vastutavaks. Meeste (14%) hulgas on naistega (9%) võrreldes enam neid, kes usuvad kindlalt, et naiste riietus põhjustab vägistamise ohvriks langemist. Ja miks nad ei peakski nii mõtlema, kui juba koolis kinnistatakse mõtteviisi, et oma käitumist ja riietust peab muutma tüdruk, mitte poiss?
Nõnda seisan ma sada aastat hiljem, kui Eesti naised astusid esimest korda üle ülikooli läve, üllatavate küsimuste ees: miks isegi tänapäeval peetakse ebaharilikuks suhet, kus naine on kõrgemal ametipositsioonil või teenib rohkem kui mees? Miks peaksid naised oma riietust muutma meeste pärast? Miks arvatakse, et noormehed ei suuda oma tundeid kontrollida, nagu oleksid nad mõtlemisvõimetud loomad, mitte inimesed?
Mõlema soo esindajatel peaksid olema võrdsed õigused – nii meestel kui ka naistel. Eesti ühiskonnas ei peaks keegi end katma kinni kellegi teise pärast ning mitte keegi ei peaks olema vastutav teise inimese mõtlemise ja käitumise eest.
Tegu on 2015. aasta noorte ajakirjanduskonkursi “Noor tegija” auhinnalise I koha võidutööga.
