Tallinna noortenädalal 21.–24. oktoobrini leidis Kultuurikatlas aset ainulaadne kunsti, linnaruumi ja rulakultuuri ühendav sündmus «Rulatamine kui kunst». Tegu oli 2014. aastal Tallinna noortenädalal alguse saanud ettevõtmisega, mille raames leidis Rotermanni kvartalis esitlemist funktsionaalne rulatatav linnaruumimööbel.
Linnaruum kui kombineeritud funktsionaalsete ideede kogum
Kui vaadelda linnaruumidisaini ja rulakultuuri laiemalt, ei kohta Eestis peale standardsete ja formaalsete ekstreemspordiväljakute ja tüüplahenduste just palju. Rulatamine on aga midagi
enamat kui pelgalt ühetaoliste ühiskondlike arusaamade põhjal loodud kuvand. See on projekt, mis on ühtlasi tuletatud nii Briti-India skulptori Anish Kapoori installatsioidest kui ka tegevust,
esteetikat, füüsilist- ja visuaalset naudingut kombineeriva inglise kunstniku Rich Hollandi töödest, kes globaalsel tasandil ruumikasutusest uusi arusaamu loonud on.
Rulaarhitektuur kui kunstivorm
Projekti «Rulatamine kui kunst» puhul pole tegu siiski sedavõrd monumentaalse vormikeelega nagu eespool mainitud, vaid pigem väikevormiga, mis jääb Düsseldorfis resideeriva kunstniku
Roberto Cuellari teose «Art of Skate» praktikate raamidesse.
Sügisesel koolivaheajal Tallinna noortenädalal Kultuurikatlas esitletud kunstiprojekt keskendus rulaarhitektuurile kui kunstivormile, mis hõlmas endas peale füüsilise keha ka visuaalset keelt. Projekti raames loodi skulptuur, mis kujundati kromaatiliste värvide ja valgusega.
Foto autor Harry Tiits
Kultuurikatla katelde saali üles seatud installatsioon polnud pelgalt vaatlemiseks, vaid sellel leidis aset performance-stiilis rulajämm, kus kohalikud rulatajad skulptuuri eri tahke vastavalt
isiklikule loomingulisele tajule füüsiliselt praktiseerida said. Siinkohal võib näitena tuua 2005. aastal Helsingi kaasaegse kunsti muuseumi (Kiasma) teisel korrusel paiknenud Rich Hollandi ookeanilainetest tuletatud orgaanilist rulatatavat arhitektuurivormi, mida ka kodumaise ajakirja Sahtel delegatsioon (Tanel Tepper, Erki Lastik, Jan Tomson, Risto Kozer, Karel Kulbin) pildistamas ja sõitmas käis. Installatsiooniga soovitakse luua erinevate valdkondade vaheline sild, mis põimib üheks teoseks rulatamise, arhitektuuri ja kunsti.
Ameerika-Kanada linnateoreetik Jane Jacobs: «Linnadel on võime pakkuda midagi kõigile ainult seetõttu ja ainult siis, kui need on loodud kõigile.»
Ajal, mil pealinnas jääb ametlikke rulaplatse aina vähemaks või kaovad need sootuks, kerkib ikka ja jälle õhku küsimus, kuidas selliseid linnaelu kestlikkust pärssivaid stsenaariume kiiresti ja ajutiselt lahendada. Lääne-Euroopa nüüdisaegse linnaruumidisaini praktika kinnitab, et just väikevormid täidavad need tühimikud ja kohad hästi. Olgu siis tegemist tühja asfalteeritud väljaku, krundi või elamurajooni vahel paikneva vana mänguväljakuga – sinna on alati võimalik paigaldada erinevatest materjalidest rulatatavaid väikevorme või rulamööblit. Sellist teooriat propageerib ka üks maailma tuntumaid Taani päritolu arhitekte Jan Gehl, kelle idee kvintessentsiks on: «Väikevormid täiustavad linnaruumi.»
Rulakultuur kui mõtestatud dialoogi looja
«Rulatamine kui kunst» on oluline sündmus Eesti rulakultuuri edendamisel ja ühiskonnas mõtestatud dialoogi loomisel, mille tulemusena sünnib füüsiline skulptuur. Selle eesmärgiga ongi projekti sisu ühendatud Tallinna Kultuurikatlas toimunud Tallinna noortenädala programmiga, mille avasündmuseks «Rulatamine kui kunst» oli. Installatsioon ei keskendu ühekordse skulptuuri ja sündmuse loomisele, vaid rulatamise kui distsipliini kestlikule arengule Tallinnas, mille tulemusel skulptuuri hiljem Tallinna avalikus ruumis näha ja kasutada saab.
Projektiga soovitakse suunata linnajuhtide, arhitektide, linnakorraldajate ja linnaplaneerijate tähelepanu avaliku linnaruumi ja rulakultuuri kitsaskohtadele, millest Tallinnas ja Eestis endiselt vajaka jääb.
Rich Holland: «Selline vaba väljendusviis toob keskkondadesse hingamist ja elu, milleta oleksid linnad väga korporatiivsed. Iga uus disainitud arhitektuuriteos on suunatud erinevate tegevusaladega inimestele.»
