Matz Topkin: Võta rahulikult ja ole õnnelik!

Aprilli alguse vestlesime äsja Tenerifelt treeninglaagrist tulnud Matz Topkiniga tema elust tipptasemel parasportlasena – milline on ühe profisportlase igapäevaelu ja kuidas võtta enda elust maksimum.

Palju sul selliseid treeninglaagreid aasta jooksul on ja kuidas selline treeninglaager välja näeb.

Aastas on kuskil 2-3 laagrit, kindlasti võiks üks olla enne suuremaid võistlusi. Minu jaoks see tähendab seda, et koormused suurenevad. Kui ma muidu treenin päevas ühe korra ehk nädalas kuuel päeval, siis laagris tuleb mul kindlasti kaks treeningut päevas võib-olla segi kolm.

Laagrid on enamasti välismaal. Palju sa reisinud oled?

Reisinud ma olen palju. Ma ei oskagi täpselt öelda. Laager välismaal on natuke parem kui Eestis, sest seal on võimalik leida avatud bassein seinte ja laeta. Loomulikult ka basseini kvaliteet peab hea olema. Eestis hetkel ei ole jah kahjuks seda õiget basseini. Muidu ma treenin igapäevaselt Kalev Spas, kus on 50-meetrine bassein, mis on oluline, sest kõik võistlused toimuvad 50-meetrises basseinis.

Kui piirid tehakse lahti ja sa saaksid reisida oma lõbuks kuhugi, siis kuhu sa läheksid?

Ma arvan, et kuhugi väiksemasse kohta, kus on ilus ja vaikne.

Eelmisel aastal pidid toimuma Tokyo paraolümpiamängud, ms lükkusid aasta võrra edasi – 25.08-05.09.2021 Oled sa valmis selleks?
Loodetavasti. Mul on kõik olümpianormid täidetud ja kõik vajalik tehtud. Kui Eesti Paraolümpiakomitee kuulutab varsti koondise välja olen ilmselt ka mina seal nimekirjas

Ma arvan, et ma olen valmis, aga ega enne ei tea, kui kohapeal olen, See on täiesti teine üritus kui tavapärased võistlused.

Kuidas praegu üldse treenida saab, kindlasti teistmoodi kui enne koroonat?

Kõige suurem erinevus on minu jaoks see, et mu kodubassein on lukus ja ma pean treenima teises basseinis. Õnneks ma sain tänu Eesti Olümpiakomiteele loa treenida kogu selle kriisi vältel. Isegi eelmisel aastal, kui märtsis kõik lukku läks, said koondise liikmed võimaluse trenni edasi teha.

Olenemata valdkonnast, kus keegi tegutseb – muusika või kunst või ettevõtlus – mis on see, mis tagab edu või aitab sinna tippu jõuda? Kõigil ju see ei õnnestu.

Kõigil ei õnnestu jah. Minu meelest on kõige olulisem, et esiteks see tegevus peab sulle meeldima, ilma ei ole mõtet rabada. Aga teiseks tuleb kõik oma pingutused sellele tegevusele suunata – tuleb vaeva näha ja tööd teha. See on see peamine.

Kui sa spordiga ei tegele (mõni päev vast tuleb selline ette), mis sa siis teed?

Väga suur osa kulub taastumisele. Trennid on ikkagi päris väsitavad. Ma puhkan palju ja üritan mitte väga energiat nõudvaid asju teha. Muidu mulle meeldib sporti vaadata, ma olen tohutu jalkafänn ja loomulikult noore mehena ma mängin palju arvutimänge. See on mõnus, ei pea liigutama palju. 🙂

Kas sinu füüsiline olukord seab sulle kuidagi takistusi ka?

Loomulikult. Esimene suur takistus mis pähe tuleb on talv. Kui teed on libedad, siis mul on liikumine peaaegu et võimatu. Just sel talvel olid need paar jube libedat päeva jäävihmaga ja see oli ikka tohutu takistus minu jaoks. Mul jäi isegi üks trenn tegemata, sest ma ei saanud koduuksest välja. Loomulikult lumi täpselt samamoodi. Aga õnneks sain ma sel aastal auto endale, mis on tohutult palju lihtsamaks teinud kõike.

Kas see on jätkuvalt õige, et sa õpid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis?

Enam mitte. Raske oli tasakaalus hoida õppimist ja korralikult spordi tegemist. See oli enne koroonakriisi, kui teadsime, et olümpia tuleb 2020. aastal. Ma tahtsin mõlemat korralikult teha, aga see oli ikkagi suht raske.

Mida sa õppisid?

Ma õppisin terviseedendust. Seal ei õpita päris tervishoiutöötajaks vaid pigem eksperdiks, kes teab mida öelda. Praegusel ajal oleks selline haridus päris kasulik. Ma arvan, et kui olümpial on käidud, siis lähen tagasi õppima, aga ei tea, kas just seda eriala.

Sa oled väga positiivne inimene ja kindlasti suur eeskuju, aga kas ja kui palju on sul madalseise, kus sa tunned, et saadaks kõik pikalt ja lihtsalt ei viitsi?

Neid ikka esineb. Kergematel päevadel ma lähen ikkagi trenni ja teen vajalikud toimetused ära, kuigi mulle ei pruugi see meeldida, aga on ka selliseid päevi, kus ma juba hommikul ütlen, et davai ma täna ei tule ja kõik.

Ja sellest ei juhtu midagi, maailm ei varise kokku? 😀

Ei juhtu midagi, ei varise. 😀 Vahel on vaja võtta päev omale. Peaasi, et see ei muutu igapäevaseks. Tööd tuleb ikkagi teha.

Sa oled isegi Tommy Cashi videos osalenud, kuidas see juhtus?

Jaa, see on üks mu uhkemaid saavutusi. Üks inimene kirjutas mulle, et Tommy sooviks mind oma videosse kutsuda. Loomulikult ma olin nõus sellega. Ma tegelikult olin juba päris ammu sõpradega omavahel naljatanud, et huvitav, millal ta siis kutsub ja vot tuli ära. 😀 See oli hästi lõbus, Tommy on nii vahva inimene ja video on ka äge.

Mida sina soovitaksid ühele noorele, kes alles otsib enda teed. Kuidas see tee leida või kuidas jõuda rahuloluni, et vot ma tean mida ma teen ja olen õiges kohas?

Ma arvan, et kõige olulisem on ikkagi see, et tee mis sulle meeldib. Kui üldse ei meeldi, siis sellel alal pingutamine võib mõjuda pigem halvasti. Samas ei ole mõistlik lüüa käega läbimõtlematult. Võta rahulikult ja ole õnnelik!